Koduõppest räägitakse aina enam ning Eesti suuremates koduõpet pakkuvates koolides küündib koduõppel olevate õpilaste arv pooleteisesaja ringi. Lisandub ka uusi koole, mis seda õppevormi võimaldavad. Mis aga on ikkagi vahet koduõppel ja distantsõppel, millest viimasega nüüdseks kõik koolilapsed ja nende pered kokku on puutunud?
Koduõpe ei ole distantsõpe. Suurim erinevus on selles, et kui teise puhul vastutab õppetöö läbiviimise ja tulemuste saavutamise eest kool, andes distantsilt materjale, tunde ja ülesandeid ning kontrollides nende täitmist, siis koduõppe puhul on vastutus selle eest lapsevanemal. Paljudele peredele see mõistagi ei sobi – lapsevanemad käivad tööl, nad ei sobi oma olemuselt, hariduselt või põhimõtete pärast koduõpetajateks. Kui see mõte aga võimalusena päevakorrale kerkib ja pere väärtustega kooskõlas on, siis võib see – kodu ja koduõpe – olla lapsele parim toetav keskkond õppimiseks ja hariduse saamiseks.
Haridussüsteemi keskmes peaks olema laps, õpilane, arenev isiksus, inimene. Ei ole ühest valemit või testi, mille põhjal otsustada, kas lapsele sobib koduõpe. Ja tegelikult ongi see pigem lapsevanema otsus, kes soovib oma last ise õpetada, temaga koos kasvada, talle turvalist keskkonda pakkuda, koolistressi eest hoida. Paraku on viimane üpris levinud koduõppele jääjate argument.
Kuidas valida kooli? Eestis on kümmekond nn koduõppesõbralikku kooli, valdavalt erakoolid, aga lisandub ka munitsipaalkoole. Kel huvi, leiab infot internetist, näiteks lehelt koduope.ee. Kooli asukoht pole valiku tegemisel kõige tähtsam, kuna seadus näeb ette kohtumisi õpilasega kaks korda õppeaastas. Tasub hoopis lugeda huvipakkuva kooli koduleheküljelt õppekava ning kui see sobib, kontakteeruda koduõpet koordineeriva inimesega. Kooliti on erinev, milliseid võimalusi pakutakse ja mida lapsevanematelt oodatakse, näiteks individuaalsete õppekavade koostamise osas. Sest kuigi lapsevanem on õpetaja rollis, vastutab kool selle eest, et õppetöö toimuks ja oleks võimalikult tulemuslik. Siin on vast kõige olulisem vastastikune usaldamine. Kooli poolepealt seab teatud piiranguid asjaolu, et kui koduõpe mingil põhjusel ei toimi, peaks kool võtma lapse päevaõppesse.
Nii nagu koolide valikus on erinevaid variante (traditsioonilise riigikooli kõrval waldorf-, Gaia, demokraatlik jt), pakuvad koolid ka erinevaid koduõppevorme. On neid, kes usaldavad lapsevanemaid täielikult, andes neile vabaduse ja vastutuse, kui ka neid, kes pakuvad abi ja toetust nt iganädalaste projektide või igakuiste ülesannete andmisega, samuti võimaldatakse osade ainete puhul eratunde või konsultatsioone. See kajastub mingil määral ka õppemaksus (erakoolides).
Kuidas korraldada kodus õppimist? Koduõppe üheks eesmärgiks ja tulemuslikkuse näitajaks on see, kui koduõppelaps on ennastjuhtiv ja oma aega ja tegevusi planeeriv. Algul vajab ta abi ja toetust, mõnikord ka sundimist. Ehkki näiliselt vaba vorm, võib see kurjalt kätte maksta, kui ei teki rutiini. Koduõppe võlu seisneb selles, et keegi ei kirjuta ette, millal, mis järjekorras või kuidas mingit ainet omandada. Võib teostada epohhiõpet (üks aine põhjalikumalt päevade või nädalate kaupa), võib koostada ise endale tunniplaani, võib õppida n-ö elust või projektipõhiselt, võib kasutada käibelolevaid õpikuid-töövihikuid või interneti sügavikust leitavaid materjale, võib kasutada eraõpetajate abi, võib luua nn koduõppegrupi teiste koduõppeperedega, kohtudes kord nädalas või ainepõhiselt, leida mitme peale vajalik ainespetsialist, käia koos õppekäikudel.
Kellele see õppevorm ei sobi? Kindlasti mitte siis, kui pere pole valmis last toetama. Samuti kui lapsel on mõni nn erivajadus – sellisel juhul tuleb eriti hoolikalt läbi mõelda ning spetsialistidega koostöös hinnata, milline õppevorm lapsele parim oleks. Võimalik, et selleks on koduõpe. Ent taas peab lapsevanem selleks vastutuseks valmis olema.
Kus see toimub? Kodus muidugi. Aga see kodu võib tänapäeval olla ka teises linnas, maakonnas või ka teises riigis. Kasutatakse ka sellist võimalust, kui pere elab (ajutiselt) lapsevanema töö pärast teises riigis, et laps käib kohalikus koolis, aga on ka Eesti kooli nimekirjas koduõppel ning läbib selle õppekava – nii on oluliselt lihtsam pärast Eesti koolisüsteemi naasta. Ja nii nagu liikumine ühest koolist teise on võimalik ka liikumine koduõppelt päevaõppele ja vastupidi. Pole hea, kui see „hüplemiseks“ kujuneb. Samas paljud koduõppelapsed, kes on algusest peale koduõppel õppinud, tahavad ise kuskil III kooliastmes kooli minna.
Kas hirm, et koduõppelaps ei arene sotsiaalselt, on põhjendatud? Kui lapsel areneb adekvaatne enesehinnang, kui ta käib huviringides, trennis või muusikakoolis, kui ta perega koos suhtleb erinevas vanuses erinevate elualade inimestega erinevates situatsioonides, siis on tema sotsiaalne areng oluliselt mitmekülgsem, kui samas vanuses kooliskäival lapsel see võib olla. Oleneb muidugi ka isikuomadustest.
Artikkel sai kirjutatud selleks, et teemat tutvustada. Koduõpet harrastavad pered juba teavad, mis see on, aga ühiskonnas levib kohati aegunud arusaam, et koduõppel on need, kes koolis hakkama ei saa. On olemas ka koduõpe tervislikel põhjustel, aga see on hoopis teine teema. Loodetavasti teenib see lugu oma eesmärki – aidata mõista koduõppe olemust.
Väike Werrone Kooli koduõppe koordinaator
(Artikkel ilmus veidi muudetuna ka 18.10.22 Lõuna-Eesti Postimehes)
https://lounapostimees.postimees.ee/7628697/merje-ilves-koduope-mis-milleks-kellele-ja-kuidas